Enamasti saab naaber teha rohkemat kui vägivallasündmuse märkamisel politsei kutsumine. Siinjuures on vajalikud mõningad abiandmise oskused ja vastava eeltöö tegemine. Järgnevalt jagab Tallinna Naiste Kriisikodu asjakohaseid soovitusi ja nõuandeid.

Kas ma peaksin asjasse sekkuma?

Kortermajade elanikud kuulevad sageli läbi seinte ja avatud akende kõrvalkorterites toimuvat, ka naabrite tülisid. Kui need tülid korduvad ja naabripere liikmetel on näha vägivalla tunnuseid (sinikaid, nutetud silmi, pidevat kurba või rõhutud olekut, jm), on ilmne, et nad on perevägivalla ohvrid.

Ära jää sellistes olukordades ükskõikseks! Näidates üles sallimatut suhtumist vägivallakuritegude suhtes ja neile aktiivselt reageerides saame ühiselt kaasa aidata kuritegevuse vähendamisele ja oma elupiirkonna turvalisuse suurendamisele.

SEKKUMISVÕIMALUSED

Kutsu politsei! – Loo kontakt ohvriga!

Kui oletad, et naaber võib olla perevägivalla ohver, ürita temaga kontakt luua ja olla toetav. Hea oleks, kui tutvuksid eelnevalt materjalidega perevägivalla kohta (www.naisteabi.ee). Nii saad parema ettekujutuse sellest, mida naaber võib tunda. Võid ka konsulteerimiseks helistada Tallinna Naiste Kriisikodu numbrile 52 64 697.

Ära karda pöörduda kellegi poole, kes Sinu arvates vajab abi. Ütle, et oled  mures tema  turvalisuse pärast ja tahad aidata. Sa võid olla esimene inimene, kes on valmis teda ära kuulama ja toetama. Siiski tuleb olla valmis ka selleks, et ohver vestlusest keeldub või vaatamata sõbralikule vestlusele abi ei otsi – siis jääb vaid loota, et ta jõuab selleni kunagi hiljem. Mõned näited selle kohta, kuidas vestlust alustada:

  • Ma kuulsin, et teil oli tüli. Kas ma saan Sind kuidagi aidata?
  • Olen mures selle pärast, mida Su partner võib Sinule ja lastele teha.
  • Kuidas oleks Sinu arvates võimalik olukorda lahendada?
  • Kuidas reageerivad vägivallatseja käitumisele lapsed?
  • Mis tundub Sulle kõige hirmutavam juhul, kui Sa jätkad kooselu oma vägivaldse partneriga/kui otsustad suhte lõpetada?

Soovita tal fikseerida ka kõige väiksemad füüsilise vägivalla jäljed perearsti juures või traumapunktis, füüsilise vägivalla korral on soovitav teha avaldus politseisse. Paku end võimalusel arsti juurde ja politseisse kaasa tulema. Eriti just üksi politseisse minek on paljudele vägivalla ohvritele hirmutav. Soovita tal otsida abi naiste varjupaikadest (www.naisteliin.ee)  või pöörduda ohvriabitöötaja poole, kui läheduses varjupaika ei ole.

Ole toetav ja kuula kannatlikult. Kinnita, et vägivald pole mitte ainult rusikatega peksmine, vaid ka näiteks vägivallaga ähvardamine, vihahoos tahtlik asjade lõhkumine, pereliikmete luku taha panemine jms.

Aita ohvril mõista, et kuritarvitamine ei ole “normaalne” ja ei ole ohvri süü. Me kõik väärime vägivallavaba paarisuhet isegi siis, kui me vahel vigu teeme ja eksime.

Kui kannatanu ei ole suhtlemisaldis, püüa talle anda kirjalikku materjali: vastav brožüür, voldik või kriisikodu telefoninumber. Paljud vägivalla ohvrid häbenevad perevägivallast rääkida isegi oma lähedastele, ammugi siis veel vaevu tuttavatele inimestele.

  • Keskendu kannatanule ja mitte tema partneri vigadele.
  • Isegi kui Sa ei ole ohvriga ühel meelel, austa siiski tema valikuid sõltumata sellest, kas ta otsustab oma suhet jätkata või selle lõpetada. See on tema elu ja ainult tema saab teha oma elu puudutavaid otsuseid.
  • Austa tema usulisi ja kultuurilisi tõekspidamisi.
  • Aita välja töötada turvalisuse plaan kodust lahkumiseks vägivalla korral (vaata     www.naisteabi.ee).
  • Isegi kui tundub, et saad väga vähe ära teha, ära unusta, et olles kohal, toetav ja hooliv, oled suutnud  juba väga palju.
  • Kui Sa ei ole oma naabriga varem eriti suhelnud ja ei saa nii delikaatsel teemal juttu teha, võid proovida panna tema postkasti infot lähima naiste varjupaiga kohta, kust ta saaks abi otsida.

Mida ei tohi teha:

  • Ära ole pealetükkiv. Võimalik, et ohver keeldub tunnistamast olukorra tõsidust või püüab toimunut eitada. See, et Sa temast hoolid, on tema jaoks tähtis, kuigi see ei tarvitse tingimata välja paista – ta lihtsalt ei ole veel võimeline oma probleemist rääkima.
  • Ära anna hinnanguid, lase ohvril soovi korral seda ise teha.
  • Ära süüdista ohvrit vägivaldsesse olukorda sattumise pärast (pole kasu, kui Sa esitad küsimusi stiilis: „Mida Sa tegid, et ta nii käitus?“ „Kuidas Sa võid teda veel armastada?“ „Miks sa talud nii halba kohtlemist?“). Sellised küsimused tekitavad temas tunde, et ta on ise kuidagi vägivallas süüdi.
  • Ära ürita välja selgitada vägivaldse käitumise „põhjuseid“, vaid keskendu ohvri toetamisele.
  • Ära kritiseeri vägivallatsejat – see võib tekitada ohvril vajaduse hakata oma partnerit ja suhet kaitsma.
  • Ära anna otseseid soovitusi suhtest lahkumiseks – igal inimesel peab olema võimalus oma elu puudutavaid otsuseid ise teha.
  • Ära arvusta ohvrit, kui ta väidab, et armastab oma vägivaldset elukaaslast ja soovib temaga edasi elada. Vägivaldsest suhtest väljumine on keeruline ja pikk protsess, mis võib võtta aastaid (vahel isegi aastakümneid).

Tee juttu vägivallatsejaga.

  • Kui te vägivallatsejast naabriga omavahel suhtlete, veena teda, et ta otsiks professionaalset abi. Vägivallal võib olla (vähemalt vägivallatseja arvates) põhjus, kuid see ei õigusta vägivaldset käitumist. Isegi juhul, kui vägivallatseja soovib oma käitumist muuta, on see pikaajaline protsess.
  • Suheldes vägivallatsejaga keskendu ohvri tunnetele ja selgita, kui tõsist kahju on ta kannatanule tekitatud.
  • Vägivallatseja võib reageerida olukorra ilmsiks tulles mitut moodi:
    • ta käitub ärritatult ja soovitab Sul tegeleda oma asjadega;
    • ta ei tunnista vägivalda ja ütleb: „Kuidas sa võid mind milleski sellises kahtlustada?“
    • ta püüab vähendada vägivaldse käitumise raskust – „see juhtus vaid korra“, „asi ei ole nii hull“;
    • ta süüdistab ohvrit, kes oma käitumisega olevat juhtunu põhjustanud;
    • ta võib öelda, et oli purjus ja ei mäleta midagi, et kaotas korraks enesevalitsemise, peas käis mingi imelik krõks vms.

Ära toeta vägivallatseja püüdeid vähendada oma vägivaldse käitumine raskust. Pea meeles, et seaduse järgi on vägivalla kasutamine igal juhul kuritegu ja vastutus vägivalla eest on alati selle toimepanijal.

  • Teata, et naabritele on tema käitumine vastuvõetamatu ja selliste juhtumite kordumisel kutsutakse politsei.
  • Kui ei ole võimalik vägivallatsejaga suhelda, pane tema postkasti teade, et iga järgmise vägivallajuhtumi korral kutsutakse välja politsei.

Kui peres on lapsi, teavita kohalikku lastekaitsespetsialisti.

Kui peres, kus toimub perevägivald, kasvab alaealine laps, on iga kodaniku kohus teavitada sellest lastekaitsetöötajat. Lastekaitseseaduses on kirjas: “Juhul kui saab teatavaks kaitset ja abi vajava lapse olemasolu, on iga inimese kohus sellest viivitamatult teatada sotsiaaltalitusele, politseile või mõnele teisele abiandvale organile.“

MIDA ON VEEL KASULIK TEADA – MIKS ON OHVRIL RASKE LAHKUDA?

Perevägivalda kogenud inimesel võib esineda vastuolulisi tundeid:

  • Peab kuritarvitamist normaalseks: kui naaber ei tea, kuidas normaalne lähisuhe välja näeb või ta on üles kasvanud keskkonnas, kus kuritarvitamine oli tavaline, ei pruugi  ta pidada  oma suhtes esinevat vägivalda kuritarvitamiseks.
  • Teadmatus: vahel on inimene suhte alguses meelitatud, kui partner „ligitikkujate” vastu karm on. Inimene, kes on kasvanud normaalsete suhetega perekonnas, ei aima, et selline käitumine võib pöörduda tema enda vastu.
  • Hirm: ohver võib tunda hirmu selle ees, mis saab siis, kui ta oma partnerist lahku läheb.

Ohver võib tunda end ohustatuna, kuna vägivaldne partner võib olla ähvardanud vägivallaga teda, tema sugulasi, lapsi, lemmikloomi või omandit. Vägivallatseja võib olla ähvardanud partneri äramineku korral teha ka enesetapu.

Ohver võib karta, et ei tule üksi toime, eriti siis, kui peres on alaealised lapsed. Hirm ebakindla tuleviku ees võib olla suurem kui hirm juba tuttava, kuigi vägivaldse suhte ees. Tihti sisendab vägivallatseja ohvrile, et too ei saaks üksi niikuinii hakkama.

Mees (naine) ähvardab lapsed ära võtta. Seda hirmu tunnevad mitte ainult kodused, vaid ka paljud töötavad, kuid vägivaldsest partnerist vähem teenivad naised (mehed), sest edukal  mehel (naisel) on võimalus palgata tippadvokaate, kuid naisel (mehel) selle jaoks raha napib.

  • Häbi: raske on tunnistada, et oled kuritarvitatud. Vägivaldsuse avaldumist  varjatakse, sest sõbrad ja lähedased ei tarvitse seda uskuda ja kardetakse hukkamõistu.
  • Madal enesehinnang:  kui  partner pidevalt alandab ja süüdistab ohvrit asjades, mida ta väidetavalt valesti teeb, hakkab ohver seda lõpuks uskuma ja leiab, et on väärkohtlemise ära teeninud.
  • Armastus: ohver armastab endiselt vägivallatsejat – „ta ei ole ju kogu aeg vägivaldne“. Sageli soovitakse  ainult vägivald peatada, mitte suhet lõpetada.
  • Lapsed: ohver püsib vägivaldses suhtes laste pärast –„Lastel on ju isa/ema vaja“. Ta ei saa aru, kui laastavalt mõjub vägivalla pealtnägemine lastele.
  • Lootus: ohver  võib  loota, et vägivallatseja  muutub („kui ma armastan teda piisavalt palju, siis ta muutub“). Tihti lubab vägivallatseja ka ise, et muudab ennast ja vägivald ei kordu. Mõnda aega võib see ka nii olla, kuid siis algab vägivallaring uuesti.
  • Üksindus: vägivallatseja on lõhkunud ohvri sotsiaalse võrgustiku – ta on keelanud ära suhtlemise sõprade ja sugulastega.
  • Materiaalne sõltuvus: ohver võib olla vägivallatsejast täielikus materiaalses sõltuvuses, mistõttu tal on väga raske alustada iseseisvat elu (ühised laenud, eluase, väike sissetulek).
  • Tervis: puue või kroonilised haigused, mille tõttu ohver vajab abi igapäevaeluga toimetulemisel.
  • Sotsiaalne surve: kui vägivaldne käitumine on lähikonnas aktsepteeritud,  ei söanda kannatav pool seda öelda oma sõpradele, sest tal on hirm, et need on vägivallatseja poolel.
  • Kogukonna kultuurilis-usulised veendumused: vägivalla tunnistamist/mitte tunnistamist  võivad mõjutada naabri kultuurilised ja  religioossed veendumused, sest keegi ei soovi oma  perekonda häbistada. Mõne kogukonna arusaamade järgi võivad naisel olla piiratud õigused.
  • Perekond: ka ohvri perekond võib avaldada survet edasiseks kooseluks. Tihti on vägivallatseja edukas töötaja ja hea suhtleja – kõigi teistega peale oma elukaaslase. Negatiivseid emotsioone elab ta välja ainult nelja seina vahel ja oma partneri peal.

 Tallinna Naiste Kriisikodu kodulehekülg: www.naisteabi.ee